Work Text:
Nene arvas kunagi, et Aoi Akane on täiuslik.
Täiuslik naeratus. Täiuslikud juuksed. Täiuslik hääl, mis teadis alati täpselt, mida öelda. Selline tüdruk, kellele kõik vaatasid järgi, kui ta ruumi astus, nagu gravitatsioon oleks veidi nihkunud, et talle ruumi teha.
Ja kuidagi—kuidagi—valis ta Nene.
“Sa oled armas, kui sa vaikid,” ütleb Aoi, kallutades Nene lõuga kahe sõrmega üles. “Ära nii palju klassis räägi, eks? Inimesed võivad sind märgata.”
See kõlab nagu õrritus. See peaks kõlama nagu õrritus.
Aga Nene noogutab ikkagi.
Sest kui Aoi nii naeratab, teravalt ja pehmelt korraga, tundub see jälle nagu valimine.
Alguses on need väikesed asjad.
“Miks sa temaga rääkisid?”
“Ta küsis kodutöö kohta—”
“Sa ei pea vastama.” Aoi haare Nene randmel tugevneb, küüned vajutamas just piisavalt, et valus oleks. “Sul olen mina.”
Ja Nene naerab närviliselt, püüdes seda maha mängida.
Sest Aoi lihtsalt hoolib. Eks?
Eks.
Siis muutub see:
“Ära seda kanna. See seelik on liiga lühike.”
“Sul pole teisi sõpru vaja, nad on kõik võltsid.”
“Miks sa mu sõnumile kohe ei vastanud?”
“Kas sa üldse armastad mind?”
See viimane paneb Nene alati paanikasse.
Sest Aoi ei küsi seda õrnalt. Ta küsib seda nagu lõksu.
Nagu vale vastus võiks midagi purustada.
“Armastan,” ütleb Nene kiiresti, iga kord. “Armastan, armastan—”
“Siis tõesta.”
Esimest korda, kui Nene nutab, pühib Aoi pisarad ära ohkega.
“Sa oled nii tundlik,” pomiseb ta, peaaegu ärritunult. “Ma ei teinud isegi midagi.”
Nene vabandab.
Ta ei tea isegi mille eest.
Aoile meeldib Nene kõige rohkem siis, kui ta on vaikne.
Kui ta klammerdub. Kui ta vaatab üles nagu Aoi oleks ainus asi maailmas, mis loeb.
“Sa oled minu,” sosistab Aoi ühel pärastlõunal, surudes Nene kappide vastu, naeratus liiga lai. “Ütle seda.”
“Ma olen sinu,” kordab Nene, hääl värisemas.
Aoi särab. “Tubli tüdruk.”
Selleks ajaks, kui Nene mõistab, et midagi on valesti, on juba hilja.
Sest ta ei mäleta enam, milline ta oli enne Aoid.
Sõbrad lõpetasid temaga rääkimise.
Telefon on alati käes, oodates Aoi sõnumeid.
Mõtted ei tunne enam tema omadena.
Kõik keerleb selle ümber, et Aoi oleks rahul.
Ja Aoi pole kunagi täielikult rahul.
“Sa vaatasid teda,” ütleb Aoi ühel päeval, hääl ohtlikult rahulik.
“Ma ei—”
“Ära valeta mulle.” Tema naeratus ei ulatu silmadeni. “Sa oled nii halb valetaja, Nene. Piinlik.”
“Vabandust—”
“Sa teed seda kogu aeg.”
Need sõnad tabavad tugevamalt kui karjumine.
Sel ööl tõmbab Aoi ta jälle enda ligi, nagu poleks midagi juhtunud.
“Sa tead, et ma armastan sind, eks?” sosistab ta Nene juustesse.
Nene kõhkleb.
Ainult hetkeks.
Ja Aoi märkab seda.
Ta märkab alati.
“…Eks?” kordab Aoi pehmemalt—aga selle all on midagi teravat.
Nene neelatab.
“Ma armastan sind ka.”
See tundub õige vastusena.
See tundub ellujäämisena.
Koolis vaatavad inimesed Aoid endiselt nagu ta oleks puutumatu.
Nagu ta oleks täiuslik.
Nagu ta oleks kõige prom-kuninganna.
Ja tema kõrval seistes tunneb Nene end kui aksessuaar.
Habras asi, mis on riietatud sobima.
Piisavalt ilus, et hoida.
Piisavalt kergesti purunev, et kontrollida.
“Naerata,” sosistab Aoi, sõrmed Nene käsivarrele nii, et seda ei nähta. “Kõik vaatavad.”
Nene sunnib selle ette.
Kuigi rind on pingul.
Kuigi silmad kipitavad.
Kuigi ta ei tunne enam ennast ära.
Sest Aoi Akane armastamine tundub nagu krooni kandmine.
Raske.
Terav.
Ja aeglaselt sügavamalt lõikav, mida kauem sa seda kannad.